Haarav lugemine Eesti ajaloost huvitatuile. Seda võiks nimetada ka elu püsimajäämise looks või lootuse looks.
Raamat annab hästi edasi tolle ajastu (nn "vana hea rootsi aeg") hõngu, olustikku ja meelsust. Lugedes kujuneb üha tajutavam arusaamine sellest kui tihedalt ja vahetult elas tolle aja inimene looduse meelevallas. Kuivõrd suurel määral tema käekäik ja elu, lisaks võõramaalastest peremeestele, sellest sõltus. Ning kui mitmes mõttes ebaturvaline tolle aja inimese elu ülepea oli, kui õieti su kodugi ei kuulunudki sulle, vaid mõisnikule, kes seda suurest "lahkusest" ehk vastuteenetest/kaubast sul pidada lubas.
Tänapäeva, turvalises keskkonnas elavale heaolu-ühiskonna inimesele, kes on harjunud kõike (sh. toitu) poest ostma, võib see olla kainestav kogemus. Mida tänapäeva inimene ja ühiskond ülepea teeks, kui ühelt-maalt süsteem enam sellisena, nagu ta on töötanud, ei toimiks? Kui poodides poleks enam toitu? Kas me saaksime hakkama? jääksime ellu?
Autor on hästi edasi andnud ka eestlase natuuri, mis on oma põhiolemuselt tänapäevani sellisena säilinud - kahjurõõmu tundev, tagasiselja kiruja, aga ometi oma leplikkuses (või üldises mugavas hoiakus) allaheitlik. Viimane võib olla ka väljakujunendud ellujäämis-strateegia. Sekka mõned vargad ja lipitsejad ning ka mõni üksik sirgeseljaline, põhimõttekindel ja õiglase meelega isend, nagu romaani keskne figuur Piiri Tõnu.
Teos pole siiski vaid läbi-ja-lõhki surmtõsine, ehkki aines seda suuresti põhiolemuselt on. Situatsioonid pakuvad põhjust ka naerupahvakuteks (oleneb muidugi lugeja huumorimeelest, elukogemusest jms.-st). Muuhulgas on lõbus lugemine kohalike võõramaiste (saksa ja rootsi) sakste maakeele pruukimine ja nende käitumismaneerid tervikuna.
Tuha all hõõguvad söed, kui neid hästi hoitakse, elavad üle kustumise, et kui neid vajatakse, saaks taas tuld läita. ( )